Kallis Abby: Valgele naisele meeldib kohtamas käia latiino päritolu mehega, kuid vanemad on pessimistlikud
Nad näevad kultuurilisi erinevusi, millest on võimatu üle saada, ja ärgitavad tütart suhet lõpetama.
KALLIS ABBY: Olen 25-aastane kolledži üliõpilane, kes on lõpetamise äärel. Viimase kolme kuu jooksul olen käinud kohtamas veidi noorema mehega (ta on 21). Me saame hästi läbi ja ma naudin tema seltskonda täiega. Ta pole kunagi olnud midagi muud kui lahke ja toetav.
Mu vanematel on tikuga probleeme. Minu poiss-sõber on latiino päritolu, sündinud ja kasvanud ühes Lõuna-Ameerika riigis. Ta räägib ja mõistab hästi inglise keelt, kuigi selle rääkimine ajab ta pisut närvi. Ma räägin soravalt hispaania keelt, nii et kui me omavahel räägime, siis tema räägib hispaania keeles ja mina inglise keeles ning meil pole suhtlemisega probleeme.
Minu vanemad arvavad, et suhted (eriti abielud) on juba piisavalt rasked ja kultuuriliste erinevuste lisamine võrrandisse on minu tulevase õnne jaoks ohtlik hasartmäng. Nad on tugevalt vastu minu suhte jätkamisele temaga. Kas arvate, et nende argument on õige?
Olen otsinud statistikat, mis ütleb, et latiino päritolu mehe ja valge naise vahelised abielud lõpevad kõige tõenäolisemalt lahutusega (mitte, et ma ei mõtleks temaga niipea abielluda, aga üks mu tulevikueesmärke on olla õnnelik abielu ja ma mõistan, et abiellute sellega, kellega kohtate). Mõte statistika põhjal suhte lõpetamisest kellegagi, keda ma jumaldan, ajab mind häirima. Oleksin väga tänulik teie mõtete eest. — KASVANUD UTAHIS
KALLIS TÄISKASVANU: Oled selle mehega kohtamas käinud vaid kolm kuud. 25. eluaastaks peaks otsus, kellega LÕPUKS abielluda, olema sinu, mitte sinu vanemate oma, olenemata sellest, kui heasoovlikud nad on. Ärge laske statistikal oma elu juhtida, sest alati on erandeid. Laske sellel mängida ja saate vastuse.
KALLIS ABBY: Mu abikaasa leiab vigu ja kommenteerib negatiivselt peaaegu kõike. Ta räägib minuga harva millestki. Ma ei ole rahul oma eluga temaga. Tunnen, et tahan nii palju teha ja uurida. Ta on rahul sellega, et viibib kodus, vaatab televiisorit ja teeb aeg-ajalt maja ümber väikeseid projekte. Siis on jälle teleka aeg.
Oleme mõlemad pensionil. Minu täiskasvanud lapsed ja lapselapsed on kogu mu elu. Oleme kõik väga lähedased. Mu abikaasa seevastu räägib oma lastega harva või helistab neile harva, kuigi ma julgustan teda seda tegema. Üks laps ei räägi temaga enam isegi. Teine elab kaugel (10-tunnise autosõidu kaugusel), mistõttu ta ei käinud teda vaatamas.
Kuna sõpru pole ja perekondlikel kontaktidel väga vähe, tunnen, et olen kõik, mis tal on. Ma tahan põgeneda, aga kui ma seda teen, oleks tal süda valus. Kurb on tõdeda, et ma isegi ei igatseks teda. Mida ma peaksin tegema? — TÄITMATA OHIOS
KALLIS TÄITMATU: Kas teie mees on alati selline olnud? Kui vastus on eitav, võib ta olla depressioonis, mida tuleks arstiga arutada.
Ma arvan, et sa ei peaks teda maha jätma – kohe. Kui soovite reisida ja teil on selleks võimalusi, reisige koos mõne sõbraga. Ainus asi, mida te EI tohiks teha, on lubada endal isoleerida, sest teie mees on nii suletud.
Dear Abby on kirjutanud Abigail Van Buren, tuntud ka kui Jeanne Phillips, ja selle asutas tema ema Pauline Phillips. Võtke ühendust Dear Abbyga aadressil www.DearAbby.com või P.O. Box 69440, Los Angeles, CA 90069.
Et tellida Kuidas kirjutada kirju igaks juhuks, saatke oma nimi ja postiaadress ning 8-dollariline tšekk või rahaülekanne (USA fondid) aadressile: Dear Abby — Letter Booklet, P.O. Box 447, Mount Morris, IL 61054-0447. Saatmine ja käitlemine on hinna sees.
હિસ્સો: