Roeper: 2017. aasta 10 üllatavat parimat filmi
Ei näinud seda tulemas.
Või seda. Või seda. Või seda.
Pärast kõiki neid aastaid ja kõiki neid filme hindan ma rohkem kui kunagi varem, kui film mind positiivselt üllatab. Ja seda juhtus 2017. aastal PALJU.
Muidugi, mul oli põhjust loota, et Wonder Woman võib olla midagi erilist, arvestades Gal Gadot Diana/WW rollis juba ette nähtud pilguheiteid ja tõsiasja, et lavastajaks oli tõsiselt andekas Patty Jenkins (Monster). Sellegipoolest oli WW veelgi targem ja naljakam ning hullem ja emotsionaalselt kaasavam, kui ma ootasin.
Ja kuigi ma polnud kunagi M. Night Shyamalanist alla andnud, ei uskunud ma ausalt, et tema tagasituleku triumf Splitis oleks NII kohutavalt vinge, see jahutav – rääkimata viimastest hetkedest, mil... (Ma lahkun seda siis, kui te pole seda näinud).
Mis puutub filmi Get Out, siis mul oli õnn seda ekraanile panna, teadmata enamat kui loo põhitõdesid, juba palju enne hüpelaviini. (Teen tänaseni kõik endast oleneva, et vältida filmide treilereid ja detailirohkeid eellugusid, et seda tööd paremini hinnata.) See surus mind tagasi istuma.
Sama kehtib Lady Birdi kohta. Muidugi olin ma kuulnud mõnda varasemat suminat, kuid olin siiski vaimustuses stsenarist-lavastaja Greta Gerwigi loomingust ja selle suurepärase ansambli esinemistest.
Isegi Wolverine’i luigelaul üllatas mind. Hugh Jackmani lambaliha viilutaja/kuubik on olnud meiega peaaegu kaks aastakümmet läbi näiliselt lõputu paraadi peaosades ja kameeesinemistes. Arvasin, et olen juba ammu möödas sellest, et anda Jackmani tegelaskuju kohta kaks senti – ja siis tuli Logan, kõige süngeim ja vägivaldsem ning sügavaim ja hõlpsasti parim Wolverine’i film neist kõigist.
Üks suurepärane üllatus teise järel – ja ometi ei leidnud ma oma 2017. aasta parimate filmide nimekirjas ruumi ühelegi eelnimetatud filmile. Ma ütleks, et see teeb kokkuvõttes üsna kindla aasta.
Aasta parimad filmid:
10. 'Detroit'
Filmidega The Hurt Locker ja Zero Dark Thirty esitasid režissöör Kathryn Bigelow ja kirjanik Mark Boal kaks 21. sajandi unustamatuimat filmi Ameerika Ühendriikide sõjategevusest välismaal.
Detroit on omaette tänavatasemel sõjafilm, kuid tegevuspaik on suur Ameerika linn, mida raputasid 1967. aasta suvel rassilised rahutused. See on kõrvetav dokudraama stiilis film, mis loob truult uuesti (ja mõnikord ka tõlgendab) Alžiiri motelli intsidendi teadaolevad sündmused, nagu see tuntuks sai. John Boyega, Jason Mitchell, Anthony Mackie ja Will Poulter on hämmastavate näitlejate seas silmapaistvamad.
9. 'See'
Ma tean: paljudele teist ei tundunud see Stephen Kingi tohutu õudusromaani adaptsioon nii hirmutav kui hiljutine Gotcha! õudusfrantsiisid nagu The Conjuring ja Insidious.
Tõsi, see ei tekita pidevat voogu lihtsaid, põnevaid sõidu- ja istmelt tõusmise hetki. See on palju peenem, järk-järgult häirivam, psühholoogiliselt rohkem keerdunud, sügavamalt kaasav teekond.
Võtke ära kogu Pennywise'i süžee ja see oleks suurepärane filmi Stand by Me traditsiooni järgi (mis põhines ka Stephen Kingi teosel). Kuid loomulikult ei saa me Pennywise’i kustutada ega saa ka lapsed, kes selles filmis talle vastu seisavad – nii et nad peavad temaga järges täiskasvanuna taas silmitsi seisma.
8. 'Molly mäng'
Jah, nad said õigesti aru.
Alates hetkest, kui lugesin Molly Bloomi raamatut tema teekonnast olümpiasuusalootusest LA ettekandjaks LA ja New Yorgi kõrgeimate panustega privaatpokkerimängude juhiks, teadsin, et see on vaid aja küsimus, millal see ümber pööratakse. filmiks – ja tänu stsenarist-režissöörile Aaron Sorkinile on Molly mäng terav, libe ja naljakas triumf.
Jessica Chastain tabab suurepäraselt Molly intelligentsust ja tema head südant – ja tema hoolimatut, ennasthävitavat käitumismustrit. Kevin Costner teeb Molly nõudliku ja perfektsionisti isana oma parimaid töid. See pole pokkerifilm, kuid pokkerit on palju sisse filmi – ja mängust veidi tundva inimesena ütleksin, et Molly’s Game on pokkerielu kõige täpsem kirjeldus alates Roundersist.
7. 'Suur haige'
See on üks kümnendi parimaid romantilisi komöödiaid.
Kumail Nanjiani ja Emily V. Gordon kirjutasid kaasstsenaariumi, mis põhineb nende tegelikul kurameerimisel Chicagos, kui Kumail oli stand-up koomiksiks ja Emily magistrant ning Kumaili moslemitest immigrantidest vanemad eeldasid, et ta jätkab nende jälgedes ja lepivad kokku lepitud abielu pakistanlannaga ning Emily läheb Kumailist lahku, kuna too on idioot, ja siis langeb Emily koomasse...
Jah, jälle SEE vana lugu.
Nanjiani on sarmikas ja naljakas ning on valmis loo nimel lööma, kui ta on jõmm, Zoe Kazan on Emily rollis suurepärane ning Ray Romano ja Holly Hunter ning Zenobia Shroff ja Anupam Kher on vanematena imelised.
Seda filmi ei saa lihtsalt kallistada.
6. 'Blade Runner 2049'
Oleme kauaoodatud järje ajastus, olgu selleks siis animeeritud Pixari piletihind, mis kogub Dory või Imeliste inimeste lugusid aastaid hiljem, või julge (ja edukas) järg mõnele armastatud murrangulisele draamale, nt. , T2 Trainspotting.
Sa ei saa olla palju riskantsem, kui proovida teist peatükki Blade Runnerile, mis on üks kõigi aegade mõjukamaid ja austusväärsemaid ulmefilme, kuid režissöör Denis Villeneuve oli väljakutse vastu. Blade Runner 2049 oli tõenäoliselt selle aasta visuaalselt kõige vapustavam film, mille kaunid tipptasemel CGI-d avaldasid austust ka originaali välimusele ja stiilile.
Ryan Gosling valiti suurepäraselt Blade Runneri uueks ja täiustatud mudeliks, ohvitser K ja Harrison Ford jätkasid oma tegevust kauaoodatud järje (Indiana Jonesi ja Tähesõdade frantsiisid) kuningana. Kuid kõige südantlõhestavam esitus oli Ana de Armaselt Joi rollis, kes armastab siiralt ohvitseri K-d, vaatamata igasugustele võimalustele ja loogikale, ja jätame selle sinnapaika.
5. 'Baby Driver'
Stsenarist-režissöör Edgar Wright koreografeeris selle pingelise ja põneva varguse filmi täiuslikult valitud heliriba helide saatel ning tulemuseks on puhas ja kõrge oktaanarvuga meelelahutus.
Ansel Elgort oli Babyna täiesti hea, alati kohal olevate kõrvaklappidega autojuht – kuid tõelised silmapaistnud olid Jon Bernthal, Jon Hamm, Jamie Foxx ja Eiza Gonzalez kui kõvad kelmid (mõlemal on huvitav lugu) ja Lily James. ettekandjana, kes vallutab Beebi südame.
Mis kõige parem, tagaajamise jadad põhinesid peaaegu täielikult praktilistel efektidel ja ehedal autotööstuse trikitööl, st mitte ühelgi sellisel CGI-jutul, mida näete filmides Transformers ja Fast/Furious.
4. 'Dunkirk'
Jätke meisterliku Christopher Nolani hooleks võimsa ja inspireeriva sõjafilmi loomine taganemisest – ehkki üks kangelaslikumaid ja tähtsamaid evakuatsioone tänapäeva ajaloos.
1940. aasta kevadel piirasid Prantsusmaal Dunkerque'i sadamas sakslased ümber kümned tuhanded Briti, Prantsuse ja Belgia sõdurid ning lootus oli kadunud – kuni sajad Briti tsiviilkalapüügilaevad, lõbusõidulaevad, jahid ja päästepaadid seda kuulsid. Winston Churchilli meeleheitlik üleskutse sõita Dunkerquesse ja viia väed ohutusse kohta.
Kuna Nolan kasutab CGI ja praktiliste efektide segu ning maailmatasemel näitlejad, sealhulgas Tom Hardy, Cillian Murphy, Kenneth Branagh ja Mark Rylance, aitavad lugu väga inimlikult jutustada, on Dunkerque selline film, mis ümbritseb teid iga kord. teisel teel.
3. Tuule jõgi
Taylor Sheridan alustas oma karjääri näitlejana ja ta ei olnud laisk. Võib-olla oli tema tuntuim roll David Hale'ina filmis Sons of Anarchy.
Aga palun räägime Sheridani esimesest kolmest suurest filmistsenaariumist.
Võib väita, et 2015. aasta parim stsenaarium oli Sicario ja 2016. aasta parim stsenaarium Hell or High Water ning 2017. aasta parim stsenaarium Wind River.
Kõik on kirjutanud Taylor Sheridan.
Sheridan lavastas ka tänapäevase vesterni Wind Riveri, mis toimub külmas ja andestamatus ning taltsutamatus Wind Riveri indiaanireservaadis Wyomingis. Jeremy Renner on silmapaistev USA kala- ja loodusteenistuse agendina, kes tegutseb mitteametliku nõunikuna algavale FBI uurijale (Elizabeth Olsen), kes tuuakse kohale, kui põlisameeriklaste maal avastatakse teismelise tüdruku surnukeha. Jeremy Renneri ja Elizabeth Olseni vaheline dünaamika tuletab meelde Scott Glenni ja Jodie Fosteri paaritamist filmis 'Lambade vaikus'. Nad on koos nii head.
2. 'Postitus'
Alan J. Pakula klassikalises filmis 'All the President’s Men' (1976), mis käsitleb Woodwardi ja Bernsteini Richard M. Nixoni mahavõtmist, on Washington Post loodud tõsiseltvõetavaks riiklikult lugupeetud väljaandeks.
Steven Spielbergi The Post (avatakse 5. jaanuaril Chicagos) toimub samas uudistesaalis, vaid paar aastat enne Watergate’i – kuid tollal peeti Posti provintsiliseks, mittemidagiütlevaks tegijaks ajakirjandusmaailmas.
Ja siis saabub pöördeline hetk, mil kirjastaja Kay Graham (Meryl Streep) ja toimetaja Ben Bradlee (Tom Hanks) saavad võimaluse avaldada murrangulist ajakirjandust ja võtta kangelaslik seisukoht – aga oh jah, on suur võimalus, et ajaleht kaevatakse kohtusse ja kokku varisevad ja nii Graham kui ka Bradlee võivad sattuda vangi.
Post on armastuskiri esimesele muudatusele, suurepärasele ajakirjandusele ja teedrajavale feminismile. See on ka tolleaegsete sündmustega täiesti täpne.
1. 'Kolm stendi väljaspool Ebbingi, Missouri'
Viis minutit pärast stsenarist-režissööri Martin McDonaghi musta komöödiat rassist, kuritegevusest, soolisest eelarvamusest, klassisõjast, seksist, vägivallast, reetmisest, õiglusest, perekonnast ja üdini mädanenud silmakirjalikkusest – me teame, et näeme midagi erilist. . Frances McDormand teeb leinava emana raevukalt naljaka ja südantlõhestavalt efektse esituse ning kõrvalosatäitjad on täis nominatsiooniväärilist tööd, eelkõige Woody Harrelsonilt ja Sam Rockwellilt.
Kolm reklaamtahvlit on see haruldane ja eriline film, mis paneb meid tundma, et tunneme kõiki selle Missouri linna tegelasi – kuni õpime mitte olema endas nii kindlad, kuna iga teekäänaku taga varitsevad üllatused.
Mulle meeldis see film.
Austusavaldus: Asutaja, T2: Trainspotting, Lady Bird, Logan, Wonder Woman, Viimane lipp lehvib, Aitäh teenistuse eest, Logan Lucky, Gifted, Megan Leavey, John Wick 2, Split, Get Out, War the Planet of the Apes, Kogu maailma raha, mina, Tonya
હિસ્સો: