'London on langenud': kiire ja udune
See on sinu süü, et pidin London Has Fallen'i taluma.
Võib-olla mitte just SINA – aga kuna filmivaatajad üle kogu maailma aitasid kaasa 2013. aasta Die Hard filmile Olympus Has Fallen, teenides piletikassas rohkem kui 160 miljonit dollarit, saame nüüd järge, mis, nagu pealkirjast võis arvata, toimub peamiselt Londonis.
Nagu originaalil, on ka London Has Fallenil tipptasemel näitlejate ja mõned särisevad head tegevussarjad. Ja paraku, nagu originaal, on see klišeedest pungil, agressiivselt vägivaldne, naeruväärselt süžeega ärakasutamise film, mis jätab vähe stereotüüpe.
See on libe prügikast. Te imestate, kuidas akadeemia auhinna võitjad Morgan Freeman ja Melissa Leo, aga ka usaldusväärsed veteranid Gerard Butler, Aaron Eckhart, Angela Bassett, Robert Forster ja Radha Mitchell suutsid mõnda oma rida ette lugedes säilitada sirge näo.
Nagu te mäletate, kui olete originaali näinud, mängib Butler Mike Banningit, salateenistuse agenti, kes tuli president Benjamin Asherile (Eckhart) appi pärast seda, kui Põhja-Korea terroristid asusid Valgele Majale täisrünnakut korraldama.
Lõika tänapäevani. President Asher on endiselt ametis, Mike juhib oma salateenistuse üksikasju. Mike'i naine Leah on rase ja on Mike'i pärast haige. See on kogu roll: ta on rase ja on Mike'i pärast haige.
Kui Briti peaminister ootamatult sureb, sõidavad liidrid üle maailma matustele Londonisse, kus turvalisus on tipptasemel.
Mike saadab presidenti teenistusele ja ütleme nii, et see ei lähe ilma probleemideta. Vaadake valusalt realistlikke CGI-kaadreid kuulsatest Londoni maamärkidest plahvatamas ja maani põlemas, elude eest jooksmas Briti kodanikest, aegluubis õhus lendavatest surnukehadest, sõduritest ja turvadetailidest, kes vahetavad tulistamist terroristidega – ning Mike'i kavaldamisest ja kõigist tulistamist mööda. pääseb napilt koos presidendiga.
Lõika sisse kohustuslik sõjaruumi stseen Washingtonis, kus asepresident Allan Trumbull (Morgan Freeman), kaitseminister Ruth McMillan (Melissa Leo), kindral Edward Clegg (Robert Forster) ja DC staabiülem Mason (Jackie Earle Haley), teiste hulgas on kogunenud, et öelda selliseid asju nagu oh jumal, kui nad sündmusi jälgivad.
Kui terrorist Aamir Barkawi (Alon Moni Aboutboul) ilmub sõjaruumi monitorile ja hakkab rämpsu rääkima, teatab kaitseminister McMillan abivalmilt ruumile, et Barkawi on FBI 10 kõige tagaotsitu nimekirjas nr 6. (Huvitav, kuidas nad selle numbri välja mõtlesid. Kas nr 1 tundus liiga klišeelik, samas kui nr 9 ei tundunud piisavalt kuri?)
Barkawi ütleb ameeriklastele, et tema rühmitus kavatseb rünnata linnasid kogu riigis ning piinab ja hukkab presidenti Internetis.
Kujutage vaid ette, et iga suurem linn langeb kaosesse, uriseb ta. Teie president sureb täna õhtul.
Samal ajal on Mike ja president Asher isoleeritud ja põgenevad, ei suuda liitlastega suhelda ja on napilt sammu ees neile lähenevatest terroristide parvedest. Tundub, et on vaid aja küsimus, millal nad kinni püütakse.
Mind ei hukata propagandana, ütleb Asher Mike'ile. Sa ei lase sellel juhtuda! Kui asi läheb, siis ma tahan, et sa mind tapaksid. See on käsk.
Eckhart esitab ühenoodilise esituse õilsa, kuid pehme presidendi Asherina, kes peab taas andma oma elu räsitud, maailmast väsinud, kuid leidliku Mike'i kätesse, ühe mehe lõhkumismasina, kes jätkab Die Hard Johnil. McClaini tee. Telefonivahetuses Barkawiga, kus Barkawi teatab oma kavatsusest president tabada ja hukata, uriseb Mike: Jah? Oleksid pidanud rohkem mehi kaasa tooma!
Gerard Butler saab seda rolli täita une pealt ja mõnikord tundub, et ta liigub isegi tegevuste ajal.
Raske on ette kujutada, et keegi, kes selles filmis osaleb, peab seda enamaks kui palgapäevaks.
★ 1⁄2
Gramercy Pictures esitleb filmi, mille režissöör on Babak Najafi ning stsenaristid Creighton Rothenberger, Katrin Benedikt, Christian Gudegast ja Chad St. John. Etenduse kestus: 99 minutit. Hinnang R (tugeva vägivalla ja keelekasutuse eest). Avatakse reedel kohalikes teatrites.
હિસ્સો: