Kui oleme põrgus, võime sama hästi lugeda Dantet
Uus raamat Itaalia suurkuju kohta on karm kelgutamine, kuid annab poeetilise ülevaate meie praegusest hukatusest.
John Tooki uus raamat Dante on väga raske. Esimesest lausest alates – eeskujulik peaaegu kõige suhtes, mis järgmise paarikümne aasta jooksul Arno kaldal tuleb, oli Buondelmonte de’Buondelmonti juhtum 13. sajandi künnisel. — see on vööni ulatuv lörts läbi kõige mudasema akadeemilise oja.
Edasi vajutades hakkasin teda vihkama. Ainuüksi selle eest, et võtsid midagi nii väärtuslikku ja muutsid selle tormaks akadeemiliseks plärtsuks. Ta hakkas vihkama Princetoni ülikooli ajakirjandust selle eest, et ta seda usaldavale avalikkusele peale surus. Vihkan õpetlasi, kes seda hämasid. Kaunis raamat, mis peegeldab aastakümnete pikkust mõtlemist ja õpetamist, alustab kirjanduskriitik Piero Boitani.
Võib-olla pidas ta silmas katet. See on tõesti ilus kate.
Arvamus
Ja ma hakkasin ennast vihkama, et ostsin selle raamatu impulsiivselt, sest pagan, sellel on nii kena kaas ja see on umbes Dante. Selle eest, et nõudsite seda süngelt, rõõmutult lehekülg lehekülje järel läbi lihvima, püüdes sellelt sõkalde valdkonnast teadmisi noppida. Süüdistan enda odavust. Ostsin asja, maksin, jee, 35 dollarit selle eest. Ma pean seda lugema. See tundus nagu patukahetsus, juuksesärk. Kas talute kodust suve ajuvabal ajastul imbetsiilide riigis? Siin on veski jaoks pisut jahu, perfesser. Näri edasi see !
Siis leheküljel 333 (iroonilisel kombel, kuna kolm on Dante komöödias väga suur), teeb ta selle kõik väärt. Lunastav Hail Mary pass, sobivalt. Ta kategoriseerib, kuidas inimlaev Infernos moondub: kaljulõhedesse topitud, ennustajate pead oma elukutse süngeks paroodiaks väänatud, sulapigisse uppunud barratorid, mis on kõige julmem metamorfoos.
Siis ulatub Took tagasi ja laseb valla selle täiusliku spiraali:
Seda, kas mõni neist asjadest Dante korralduses on tegelikult halvem kui ükski teine, ei ole siin ega seal, sest igal etapil on küsimus selle kõige armastusetuses, 'vinco d' purunemises. amor' ehk armastusahel, mille abil üks mees on ideaaljuhul teisega seotud vastastikuse huvi vaimus.
Jah, armastuskett kõlab nagu 1970. aastate tantsuhiti nimi. Kuid tema määratlus, ideaal, et me oleme seotud, on üksteisega seotud vastastikuse huvi vaimus – kas pole just see see, mis praegu puudu pole? Igas suunas, mida sa vaatad? President. Märatsejad. Võmmid. Maskita debiilikud, kes köhivad Piggly Wiggly apelsinipüramiididel? Selle kõige armastuseta. 2020 lühidalt.
Miks on nii paljud ameeriklased Trumpi eest ikkagi all-in, isegi kui see tähendab, et vanaema peab surema? Sest see vabastab nad, vabastab nad selle keti, selle vinco d’amori raskusest. Nad ei pea hoolima immigrantidest, kes üritavad Ameerikas paremat elu alustada, nagu tegid nende vanavanemad. Me ei pea hoolitsema selle eest, et mustanahalised kodanikud tapetakse kaamera ees. Mustanahalised elud loevad? Meie elud loevad, sõber, ja ära unusta seda. Meie elud. Meie. Need, kes loevad.
Selle kõige armastuseta.
Vasakpoolne annab teene tagasi. Columbus oli paha mees, et saaksime ta kujud maha tõmmata. Et need olid rahva poolt rõhutud, püüdes pugeda samasse aktsepteerimisringi, ja kas nende silmis on see austusavaldus sellele edule? Karmid oad. Mine otsi teine kangelane.
Siin pole ka erilist empaatiat.
Dante Infernos on üks kuju. XIV laulus. Virgilius nimetab teda Vanameheks, kullast peaga, rind ja käed hõbedast, puusad messingist, vasak jalg on rauast. Aga parem jalg on kõvaks nagu telliskivi küpsetatud savi. Dante taaskasutab – olgu, varastab –, tõstab kogu kuju otse Vanast Testamendist, Daniel, öeldes Nebukadnetsarile, et tema kuningriik kukub.
Dante lisab, et kuju pragudest tilkuvad pisarad, moodustades põrgu jõed. Viib tagasi tänapäeva: surmav pandeemia. Miljonid töötud. Protest rassilise ebaõigluse üle, mis muutub rahvahulga vägivallaks. Ja see absurdinoot, mis teeb tõeliselt hirmuäratavaks õudusunenägu: me kõik oleme keskendunud savijalgsele Christopher Columbusele, nagu oleks ta põrgust tagasi, et elusatele veel kord tapatalgu tekitada. Nagu alati, on tabav tsitaat Dante IV laulust: Tema vari, mis kord lahkus, naaseb nüüd.
હિસ્સો: