Väärtuslik kogu II maailmasõjast tehtud fotosid elab edasi sõja vastu tunnistajana
Kõik pildid, mille on teinud väike seltskond USA armee fotograafe, dokumenteerivad inimohvreid.
Me ei karda sõda piisavalt.
Enamikule meist on sõda ebamäärane mõiste. See on peaaegu väljamõeldud - midagi, millest me raamatutest loeme. See on midagi, mida näeme filmides, tohutud armeed laadivad üle ekraani, samal ajal kui helikõlarid pumpavad välja plahvatuste, hüüde ja karjete helisid.
Ometi on USA-s käimas tõeline sõda, mis on oma ajaloo pikim, ja ähvardab uute sõdade oht. Ameeriklased ohverdavad oma elu kaugetes paikades.
Sellel veteranipäeval võlgneme neid meeles pidada, nende pärast muretseda ja neid tänada.
Arvamus
Hiljuti avaldasime raamatu sõjast, kuid see pole traditsiooniline sõjaraamat. See räägib Teise maailmasõja kahanevatest päevadest. Tegevusfotode kasutamise asemel vaatasime sõdade ohvriks langemist. Selle asemel, et esitada pilte USA tankidest, kes plahvatasid läbi Euroopa, vaatasime varemetesse jäänud täpiga külasid. Selle asemel, et näidata pomme viskavaid lennukeid, vaatasime rusude vahelt kaevavaid tsiviilkaitsetöötajaid.
Kõik pildid tegi väike USA armee fotograafide seltskond. Mõned astusid sõjaväkke kogenud kaameraga; teised polnud kunagi varem pilte teinud. Selle grupi teeb eriliseks see, et nad läksid lahingusse kaamerat kandes.
See oli karm.
Sõdur-fotograaf William A. Avery kirjutas: Olin välja pääsedes vaid neli kalendriaastat vanem, kuid see tundus olevat kogu elu.
Kuigi vähesed neist sõjaväelastest said sellest aru, tegid nad kingituse tulevastele põlvedele. Mitusada tuhat nende fotot – nagu kõigi lahingufotograafide fotosid – jäi maha.
Nende töid, mis hõlmavad fotosid ja kinofilme, on Rahvusarhiivis hoolikalt uuritud. Raamatud ja filmid on täis nende kujutisi. Kuid nende töö sõja lõpus jäetakse sageli tähelepanuta. Nende fotod laastatud linnadest ja koonduslaagrite viimastest päevadest, vangidest ja meeleheitel põgenikest, kes otsivad maastikku toitu ja peavarju, on tunnistus sõja vastu.
Nüüd, kui läheneme Teise maailmasõja lõpu 75. aastapäevale, on väärtuslik mõista totaalse sõja – riike ja kontinente hõlmava konflikti – tähendust. Võib-olla pole paremat viisi selle mõistmiseks kui neid fotosid arvesse võttes. Neid jäädvustasid fotograafid, kes riskisid oma eluga, et joosta selle rekordi loomiseks mööda sõdurite ja vabastajate rindejoont.
Väga vähesed neist veteranidest on veel elus. Enamik neist olid vähemalt 20-aastased, kui nad enam kui 75 aastat tagasi hoolduseks välja saadeti. Mehed, kes neid fotosid tegid, jätsid endast maha rohkem kui fotosid. Nad jätsid endast maha tarkuse. Paljud kirjutasid oma kogemusest lühikesi memuaare või andsid intervjuusid.
Mõnikord on sõjal tähendus ja mõnikord mitte, kirjutas Charles E. Sumners. Siiski on üks konstant: neil, kes kõige rohkem kannatavad, pole selle tulemusest midagi võita ja neil polnud selle käivitamisega midagi pistmist.
Öeldakse, et igal põlvkonnal on oma sõda — sest me unustame. Nüüd, nende fotodega, pole meil põhjust unustada.
Sõjaohvreid ei jaotata kunagi õiglaselt. Kuid Ameerika kaasaegsetes sõdades on koorem olnud eriti tasakaalustamata. Kuna enamik meist on sõja eest täielikult isoleeritud, selle inetuse eest täielikult kaitstud, on sõjakahjud nii pehmes fookuses, et meie riik satub tõenäolisemalt uuesti sõdadesse.
Sõda oli minu jaoks alati olnud hirmutav, aga ka abstraktne, hõlmates maastikke, mida ma ei osanud ette kujutada, ja inimesi, keda ma ei tundnud, kirjutas Michelle Obama oma hiljutises memuaaris Becoming. Ma näen nüüd, et seda nii vaadata oli olnud luksus.
See on ohtlik luksus, sest sõda ei ole abstraktne.
Võtkem vastu sõjakulud ja austagem oma loomaarste, tagades, et tulevikus peaks vähem loomaarste täitma eesmisi ridu relvade või kaameratega.
Richard Cahan on koos Mark Jacobi ja Michael Williamsiga uue raamatu Aftershock: The Human Toll of War: Haunting World War Images from America’s Soldier Photographers kaasautor.
Saada kirjad aadressile: letters@suntimes.com .
હિસ્સો: