Kui me varem varjupaigataotlejatele selja pöörasime – neetud inimeste reis
Ma ei teadnud siis immigratsiooniseadustest midagi. Ma lihtsalt teadsin õiget valest. Nende juutide ärapööramine oli vale.
Kui ma olin poisike, rääkis mu isa mulle neetud inimeste reisist. See oli tõestisündinud lugu.
Adolf Hitleri päevil, kuid vahetult enne maailmasõda, kui diktaator oli kiirendamas oma rünnakuid juutide vastu, otsustas Hitler lasta umbes 1000 neist laevaga lahkuda ja Ameerikasse reisida.
Põhjalik poliitiline kajastus, spordianalüüs, meelelahutusarvustused ja kultuurikommentaarid.
Mu isa ütles, et eesmärk oli tõestada maailmale, et tema väärkohtlemine juutide vastu on õigustatud, sest kõik maailmas vihkasid neid. Hitler uskus, et keegi ei võta neid vastu.
Ja nii läkski laev, nimega St. Louis, teele, sisaldades peamiselt Saksamaal sündinud juute, kuid osa ka teistest Euroopa riikidest.
Töötati välja kokkulepe, mis lubab immigrantidel Kuubale maanduda ja sealt teoreetiliselt jõuavad enamus Ameerika Ühendriikidesse.
Sellele pöörati tähelepanu kogu maailmas reis sest humanitaarkriis Saksamaal oli juba hästi teada. Hitleril, kes taotles tohutut propagandavõitu, oli hea meel kogu avalikkuse üle.
Kui St Louis Kuubal maabus, ei lastud juute laevalt maha. Kui laev pöördus põhja poole USA ranniku poole…
Mäletan, et võtsime nad sisse, enne kui mu isa jõudis oma jutu lõpuni teha. Me päästsime nad.
Ei, ütles ta pisarsilmi. Pöörasime nad ära.
See ei saanud olla. Mu isa oli mulle õpetanud, et see riik on ajaloo suurim riik. Võtsime vastu inimesi üle kogu maailma ja andsime neile kodu. Me tegime alati õigesti.
USA ei lubanud laeval maanduda. Rannavalvelaevad tervitasid kaldal asuvat St. Louis't ja panid selle ära pöörama. Pardal olnud inimesed nägid Miami tulesid, üks ellujäänu mäletas aastakümneid hiljem, kuid see on nii lähedal, kui nad kunagi saavad.
Kuulujutt oli, et laev oli täis Saksa spioonid. Halvad inimesed, kui sa tead, mida ma mõtlen. Kuriteotüübid. juudid.
Laev aurutas tagasi Euroopa poole, ilma konkreetse sihtpunktita.
Keegi ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Mõned pardal olnud inimesed tegid enesetapu, saades aru, et lootust pole.
Inglismaa, Prantsusmaa, Holland ja Belgia nõustusid kumbki osa põgenikke vastu võtma. Kuid paljud selle paadis olijad sattusid sõja lõpuks koonduslaagritesse.
Ma ei teadnud siis midagi immigratsiooniseadustest ega varjupaiga taotlemise õiguslikest alustest. Ma lihtsalt teadsin õiget valest. See tundus mulle päris selge. Nende juutide ärapööramine oli vale.
Võib-olla on see lugu põhjus, miks ma vihkan vaadates, kuidas pöörame selja meie piiril abi otsivatele inimestele . Võib-olla on see minu lapselik arusaam õigest ja valest. Ma ei hooli ikka veel immigratsiooniseadustest ega varjupaiga tehnilisest määratlusest, kui inimesed kannatavad ja põgenevad kohast, kus neid pekstakse, mõrvatakse ja koheldakse nagu saast.
Ma tean, et suur osa sellest on rassiviha ja poliitika. Hädas olevatele inimestele on lihtne selg pöörata. Sinust erinevaid inimesi on lihtne dehumaniseerida.
Ma mõtlen sageli sakslastele, poolakatele ja teistele, kes peitsid juute oma kodudesse, et kaitsta neid II maailmasõja ajal natside eest. Nad riskisid kõigega, sealhulgas oma pere eludega. Lootsin alati, et mul on selline julgus.
Sellepärast kasutan seda ruumi, et karjuda: 'Me kaitseme selle riigi kaitsetuid'. Saame aidata neid, kellel pole mujal elada. Isegi kui see ei vasta tõele. Isegi kui me ei ole nii head, kui ma lootsin.
Peame püüdma olla see riik, mida meie isad tahtsid, et me oleksime. Nende jaoks, kes on surnud, palun mitte vaikida.
E-post: philkadner@gmail.com
Saada kirjad aadressile: letters@suntimes.com .
હિસ્સો: