KOLUMBUS. Ohio – sajandi keskpaiga Los Angelese hipsterid Jimmy Bryant ja Wesley Speedy West salvestasid 1955. aastal instrumentaalmuusika West of Samoa. Lugu on galaktikatevaheline segu Hawaii terasest, eksootilistest linnulauludest ja kantri-jazz-kitarrist.
See Ameerika oli lõputu võimalus.
Lähed nii kaugele, kui tee sind viib.
West oli teraskitarrist, kes toodi kohale Ozarksist, täpsemalt Springfieldi mekast, Mo. Bryant oli Lõuna-Georgia osakasvataja pere 12 lapsest vanim.
Nad kohtusid L.A.-i maa-lääne honky tonks'is.
…….Wexneri kunstikeskus andis kitarrist Bill Frisellile ülesandeks interpreteerida Bryanti ja Westi muusikat. Filmide Not So Fast: The Music of Speedy West ja Jimmy Bryant maailma esilinastus toimus laupäeva õhtul kahes etenduses Ohio osariigi ülikooli ülikoolilinnakus asuvas kaunis kunstikeskuses.
Ma pidin seda kuulma.
Bill Frisell, foto Michael Wilson
Friselli saatis silmapaistev bänd, kuhu kuulusid kauaaegne koostööpartner Greg Leisz (Dave Alvin, viimati Vic Chesnutti Ghetto Bellsi plaat) pedaalil ja lapiteel, trummar Don Heffington (Emmylou Harrise Hot Band, Bob Dylan) ja bassist Dennis Crouch.
Frisell naeratas Samoa lääneosa tutvustades.
Ta naeratas suured silmad, nagu oleks ta sisenenud varalahkunud suursugusesse Kahiki Polüneesia restorani Columbuses või uude Trader Vic’sisse Sunset Stripil.
Kujutlusvõime oli lahe, ütles Frisell enne laulu tutvustamist. Kujutlusvõime pidi olema kõigil meeles.
Ta mõtles valjusti, kas see on meil veel alles.
Hawaii polnud isegi osariik, Ameerika polnud veel Kuud külastanud ja mis kuradit Samoast lääne pool ikkagi oli? Võib-olla oli see Speedy,
Heffington juhatas teose sisse kosmoseajastu soologa suuharfil, millele järgnes džunglibiit pom-pom trummidel. Crouch sättis end tagasi bluusilise bassi saatel ja Leisz astus sisse hula õõtsumisega sülerassil.
Frisell mängis kantri-džässi riffi Fender Telecasteris, mida võitis Bryant. [Leo Fender andis Bryantile veel nimetu Fender Telecasteri 1950. aastal ja 1947. aastal ostis West Fenderilt võimendi). Frisell vaatas oma bändi ja jätkas naeratust.
Oleme täpselt nii tugevad kui meie kujutlusvõime.
Siin on originaali versioon Samoast läänes
Bryant ja West kutsusid mind tavaliselt välkmängijateks, kellest said Tennessee Ernie Fordi iganädalase telesaate püsikliendid. Speedy hüüdnimi on ilmne ja Bryant andis välja selliseid plaate nagu Frettin’ Fingers (Jimmy Bryanti välkkiitar).
Frisell aeglustas oma versioone nende instrumentaalidest, mis kajastub õhtuse etteaste pealkirjas. Avarad seaded sobisid hästi Friselli ekspressiivsete, kuid selgete joontega.
60-aastane Frisell hüppab esimesena oma muusika sõrmedesse. Ta teab, et muusika on hiilgav seiklus. Ta on mänginud koos Marianne Faithfuli ja Elvis Costelloga ning olnud Hal Wilneri austusavaldusel folklorist Harry Smithile.
Võtsin oma teekonnale kaasa tema 1997. aasta Nashville'i plaadi, mis hõlmab kõike alates Neil Youngi filmist One of These Days kuni Hazel Dickensi filmiga Will Jesus Wash the Bloodstains From Your Hands koos Friselliga, kes juhib kuueliikmelist Nashville'i sessioonimängijate bändi.
Frisell polnud Bryantist ja Westist kunagi kuulnud, kuni Wexneri etenduskunstide direktor Chuck Helm talle nende muusikat esitas. Saatemärkmetes kirjutas Frisell: Minu esimene mulje oli: 'Inimene elus!' See on hullumeelsus! Kiirus, tehnika... veider! Ma polnud kunagi midagi sellist kuulnud.
Ja veel olulisem:
Muusikas on alati midagi teie ees, lihtsalt väljaspool teie haaret. Alati midagi järgmiseks ette võtta. See ei peatu kunagi. Alati järgmine samm.
See on vist põhjus, miks Frisell mängides nii palju naeratab.
Ära jäta vahele Bill Friselli kvarteti (erinevad mängijad) kell 20.00. 14. mail kl RUUM Evanstonis.
90-minutiline sett Wexneri keskuse etendusruumis oli üks rõõmus üllatus teise järel. Seal oli Serenade to a Frog kapriisset olemust, Bryant’s Boogie põrgatamist, mis kindlasti peegeldas sama perioodi South Central L.A. hüppebluusi stseeni ja isegi Hometown Polka, mille peale üks laps hilisel etendusel hüüdis: POLKA!
Nüüd on see midagi, mida te tühja pudeli juures ei kuule.
Wexneri etenduskunstide keskus, Columbus.
Kunstnik Kevin Fitzsimonsi ja ACE GALERII loal.
Frisell ja tema bänd tõid Jimmy Bryanti ja Speedy Westi muusika empaatilise mõõduga tagasi täielikku elu. Bryant ja West võitlesid värviliste muusikastiilide karusselli eest. Aastatel 1950–1955 esines West koos Bryantiga ja ilma selleta enam kui 6000 salvestusel 177 erineva artistiga. Nende CV-sse kuulusid Spike Jones, Johnnie Ray, Doris Day ja Frank Sinatra.
Laupäevasest maailmaesilinast saadud hoog viib kindlasti salvestuseni ja kui veab, siis ka päris kiire ringreisi.
હિસ્સો: